Endine sõjalendur jutustab: minu kohtumine UFO-ga

Foto: felixx. Delfi Pilt

Polkovnik Vladimir Zaitsev on endine sõjalennuki piloot, nüüdseks erus ja pensionil. Ta on Maardu elanik ja linna sõjaveteranide seltsi esimees. Maardu linna ajalehes Maardu Panoraam meenutab ta oma kohtumisi lendavate aparaatidega, mis võisid kuuluda maavälistele tsivilisatsioonidele.

1950. aasta mais olin lendur. Mind komandeeriti uude teenistuskohta Eestis, ühte neljast lennuväepolgust, mis baseerus Laksbergi (Lasna­mäe) lennuväljal (sellel kohal asub nüüd elamurajoon).

Sõda oli lõppenud ja meie peamiseks ülesandeks oli 8. sõjalaevastiku laevade õhuturve. Tollal asus Tallinnas NSVL laevastiku ja merelennu­väe tähtsaim baas.

Piloodioskuste lihvimiseks ja vormispüsimiseks tegime lende nii päe­val kui öösel; tegutsesime erinevates tsoonides ja järgisime teatud marsruute, sooritades õppeharjutusi.

Novembris 1950 olime kahe MIG-15 tüüpi lennukiga öisel lennul. Marsruut oli Ämari (endine Suurküla) - Haapsalu - Pärnu - Tallinn - Narva - Tallinn - Ämari, ilmastikuolud keerulised. Lend kulges nor­maalselt, lennukõrgus oli 8500 meetrit.

Haapsalu kandis tuli äkki eetrisse teise MIG-i komandör major Smir­nov ja esitas mulle mureliku küsimuse: "Mis see on?".

Tõstnud pilgu armatuurlaua näidikutelt, vaatasin teise lennuki suunas ja märkasin pisut vasakul meist umbes viie kilomeetri kaugusel liiku­vat eset. Ese oli äärmiselt ebatavaline, mitte ühegi tuntud lennuaparaa­di moodi. Kujult meenutas see kasti. Mõõtmetelt oli see suurem kui ükski maakeral tuntud lennumasin - meie hinnangul oli selle objekti laius ja pikkus vastavalt umbes 300 ja 250 meetrit.

Tundmatu lendav objekt liikus meie kursiga paralleelselt ja sama kii­rusega, mis meiegi. Objekti ees särasid ja sillerdasid kaks eredat hõbe­valget valguskiirt.

Kummaline oli see, et objektil ei olnud tiibu ega telikut, püst- ega rõhtsaba. Sellegipoolest hoidis ta hästi kõrgust ja kiirust ning manöö­verdas oivaliselt.

Smirnov (kui juhtlennuki komandör) raporteeris UFO-vaatlusest len­nujuhtimiskeskusse ja palus luba objektile läheneda, kuid luba ei an­tud, ilmselt seetõttu, et objekti ei olnud radaril praktiliselt üldse näha ja selle kohta puudus igasugune info.

Aga hoolimata sellest, et me ei lähenenud objektile, tundsime järsku midagi täiesti ebatavalist ja seletamatut: tekkis ülitugev elektromag­netväli ja meie lennukeid hakkas objekti poole tõmbama. Üsna pea rünnati Smirnovi lennukit kahe punase impulsskiirega, mis lennukist justkui läbi läksid. Sel hetkel tekkis lennuki juhtseadmetes ja mootoris rike, Smirnov rebis juhtkangi enda poole ja kaotas teadvuse. Lennuk aga sattus pöörisesse.

Hiljem Smirnov jutustas, et 4000 m kõrgusel tuli ta teadvusele. Kõik näidikud ja mootorid olid tööle hakanud ja lennuk õnnestus pöörisest välja tuua.

Minu lennukil, mida ei rünnatud, hakkas magnetkompassi nõel rin­giratast pöörlema. Mul õnnestus suurte raskusega lennuk tundmatu objekti külgetõmbejõu alast eemale juhtida. Selleks tuli teha järsk pöö­rang ja ületada võimas lainetaoline vastumõju.

Mõistes edasise kontakti ohtlikkust ja täites ülemuste käsku naasime Smirnoviga oma lennu sihtpunkti. Väeossa jõudes kirjutasime lennu­väe ja mereväe juhtkonnale üksikasjalikud raportid.

Juba järgmisel päeval tulid Moskvast UFO-uurijad, kes vestlesid meie­ga tundide kaupa ja sõna otseses mõttes pressisid meilt pisiasjuni välja kõik, mis me nägime ja tundsime oma kohtumisel tundmatu lendava objektiga. Kõik, mis me olime oma raportites kirjutanud, kuulutati vii­vitamatult ülisalajaseks ja meilt endilt võeti allkiri saladuse hoidmise kohta.

Nüüd, 60aastat hiljem, on arvukad kohtumised tundmatute lendavate objektidega saanud avalikuks. Neid nähtusi on palju filmitud ja filme näidatakse avalikes telekanalites.

Kus on seal tõsi ja kus võltsing - on üsna raske selgitada. Ainult et va­hetul kokkupuutel UFO-ga, kui oled näinud seda oma silmaga, tulevad iroonia ja skepsise asemele uudishimu ja soov mõista: mis see siiski oli ja kuidas võis seiskunud lennukimootorid käivituda iseenesest uuesti, pealegi hetkel, mil Smirnovi lennuk oli juba tugevas pöörises...

Ilmselt pole meile määratud paljusid asju teada saada, vähemalt mitte lähemal ajal, ja meie küsimused jäävadki vastuseta. Kuid see ei vähen­da UFO-vaatluste köitvust. Teisest sarnasest kohtumisest räägin kind­lasti Maardu Panoraami lugejatele mõnes lähemas lehenumbris.

Allikas: Maaleht